Mõistet „tudengisündroom“ hakkas projektijuhtimises kasutama esimesena Eliyahu M. Goldratt. Sellega kirjeldab ta oma romaanis „Kriitiline ahel“ situatsiooni, kus inimesed kipuvad alustama kõiki töid nii hilja kui võimalik. Ta toob siinjuures näite üliõpilastest, kes oma kodutöö tegemise alustamist pidevalt edasi lükkavad, kuigi tähtaeg on ammuilma teada. Alles vahetult enne töö üleandmise kuupäeva hakkavad nad maksimaalse kiirusega tegutsema ja annavad töö üle viimasel minutil.
Projektijuhtimisse ülekantuna tähendab “tudengisündroom” seda, et projektis osalejad prioritiseerivad neile delegeeritud töid lõpptähtaja järgi. Töid alustatakse seetõttu mitte nii vara kui võimalik vaid siis, kui usutakse et suudetakse veel lõpptähtajast kinni pidada ehk nii hilja kui vähegi võimalik.
Selline käitumine viib aga selleni, et üksikute tööde puhverajad on juba enne töö alustamist ära kasutatud ja iga väiksemgi hilinemine mõjutab projektis kehtestatud tähtaegadest kinnipidamist.
Koos Parikinsoni seadusega viib “tudengisündroom” selleni, et tööd ei saa kunagi plaanitust varem valmis. Pigem on reaalsus see, et tööd pidevalt hilinevad.
See, et töid alustatakse viimasel hetkel, ei tulene aga mitte niivõrd töötajate töödega alustamise venitamisest, kuivõrd sellest, et plaanimisel ei arvestata õigesti töömahte ja ressursside olemasolu.
